Al Paldroki näitus „Eksistensiaalse ruumi ajutine dimensioon“ käsitleb inimese ja keha rolli ajastul, kus virtuaalne kultuur eraldab vaimu kehast, ning toob esile ruumi, mälu ja kujutluse kihistumise psühhofüüsilise kogemuse kaudu. Näitus ühendab futuristlikke tehnoloogilisi vorme ja ürgseid sõnalisi elemente, peegeldades nii isiklikke kui kollektiivseid mälestusi ning inimkonna arenguid viimase veerandsaja aasta jooksul. Kunstnik rõhutab muutuste paratamatust ja vajadust nendega kohaneda, käsitledes oma töid pigem konstanteeringutena kui vastuhakkudena. Näitus on avatud Kastellaanimaja galeriis kuni 7. märtsini.
See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.
Al Paldrok alias Anonymous Boh on raamidevälisel territoorimil tegutsev protsessikeskse kunstnik ja etenduskunstigrupi Non Grata asutaja ja kuraator, kes kultuurimaailmas pikemat tutvustamist ei vaja. Paldroki vastavatud näitus “Eksistensiaalse ruumi ajutine dimensioon” on ajakohane, kuid samal ajal ka šamanistlik ja futuristlik, kätketes endas inimest ja inimkeha ajastul, kus netikultuur rõhutab virtuaalset ja visuaalset ning lahutab vaimu kehast.
“Eksistensiaalse ruumi ajutine dimensioon” on ajakohane, kuid samal ajal ka šamanistlik ja futuristlik, kätketes endas inimest ja inimkeha ajastul, kus netikultuur rõhutab virtuaalset ja visuaalset ning lahutab vaimu kehast.
Näituse teljeks on ruumi, mälu ja kujutluse kihistumine ning psühhofüüsiline kogemus. Paldrok, olles humoorikas jutuvestja ja kõneleja, kutsus ka avamisel külalisi kaasa mõtlema ja installatsiooni oma mõtetega täiendama, kuid kaasamõtlejaid oli vähe, peegeldades näituse inimese ja mõtte lahususe temaatikat. Kuigi näitus sündis kunstniku pika sisemise protsessi tulemusena, pole see vastuhakk, ega ka leppimine sellega, kuhu me inimestena liikumas oleme, vaid konstanteering.
“Maailma arengus on olnud igasuguseid etappe ja hoolimata oma eelistustest ei saa neid paremusjärjestusse seada. Muutus ajas on paratamatu ja meie ainus viis eksisteerimiseks on nende muutustega kohanduda. See ei tähenda alistumist ja oma põhimõtetest loobumist, aga selle teadvustamine on eluterveks eksisteerimiseks väga tähtis,” lausus Paldrok.
Kunstimaailmas aastakümneid tegutsenud mees lõi kaaslastega enne aastatuhandevahetust Pärnusse konseptuaalse ülikooli Academia Non Grata, mis oli tollal esimene ainus puhtalt kujutava kunsti kõrgkool Eestis ja ka selle õppeprogrammi eesmärgiks oli universaalne, kõigega hakkamasaav inimene.
“Minu veerandsajandi pikkune Non Grata Pärnu periood sai lõpu ja olen nüüd tagasi oma kodulinnas Tallinnas. Vahetult enne näitust kolisin keldritäie kunstiteoseid oma ateljeesse ja avastasin mitmed pikalt peidus olnud tööd, mille sõnum on nüüd, aastakümneid hiljem, üllatavalt ajakohane,” nentis Paldrok. Näituse psühhofüüsiline teemakäsitlus peidabki endas füüsilise, spirituaalse ja virtuaalse maailma sümbioosi, hingeliskehalise kogemuse, objektiivsete ärritajate ja psüühiliste elamuste protsesside vahelisi seoseid.
“Sotsiaalne kunst ei tohiks olla ajakirjanduslikult päevakajaline. Kunstnik on ikkagi oma ajast ees ühiskonnas toimuvate protsesside tajumisel.”
“Sotsiaalne kunst ei tohiks olla ajakirjanduslikult päevakajaline. Kunstnik on ikkagi oma ajast ees ühiskonnas toimuvate protsesside tajumisel,” rõhutas Paldrok. Kuigi näituse põhiteosed on valminud eelmisel ja käesoleval aastal, on osad installatsiooni detailid sündinud viimase veerandsaja jooksul ja neid pole varem sellistena eksponeeritud. Kuid nad kõik on suuremal või vähemal määral ette kuulutanud praeguseid inimkonna arenguid.
Installatsioonis kohtuvad robotlikud, tehnoloogilised vormid ja sõna kui vormi teosed. Viimased mõjuvad futuristlike kujude kõrval nagu ürgsed pajatused või loitsud, mis kannavad endas pärimuse sõnumeid või hoiatusi. Paldroki sõnutsi pretendeerivad need konstruktiivsed tekstid universaalseteks tehnoobilisteks* tüvitekstideks, mis kätkevad nii isiklikel kui kollektiivsetel kogemustel põhinevaid mälestusi, peidetud hoiatust kui täiesti abstraktset mõtteruumi. Tekstikuubikud on eksponeeritud tasapinnalistena, kuid neis sisalduv info ja mõte annab neile ruumilise dimensiooni.
“Sinna on ühendatud nii ürgne kui ka tänapäevane ja mingi aja pärast tulevikus muutub tänapäevanegi ürgseks. Keevisobjektid – robotid, AI on tehtud just selle näituse tarbeks ja mingil määral võib näitust mängulises võtmes pidadagi just väikelapse AI liivakastiks,” kirjeldas Paldrok.
Kunstniku arvates elame me ajalises dimensioonis endiselt milleeniumivahetuse segaseid aegu, mis on alati kaasa toonud suuri raputusi ühiskonnas – tehnoobia*, tehismaailma segunemine loodusega, globaalsed maailmavallutused, senise maailmakorra lagunemine, new-age laadse ebausu esiletõus – apokalüptilised liikumised, šamanism, okultism, kanaldamine, reinkarnatsioon, kristallid, holistiline ravi, eneseabi. Kasutatakse palju erinevaid õpetusi ja praktikaid nii pea- kui äärevooludest ning formuleeritakse ise oma uskumused. Sama materjali kasutab ka tehisaru.
“Viimaste uurimuste kohaselt vaevlevad lemmikloomad meie aegruum-konteineris täpselt samade mentaalsete probleemide käes kui inimkond.”
“Viimaste uurimuste kohaselt vaevlevad lemmikloomad meie aegruum-konteineris täpselt samade mentaalsete probleemide käes kui inimkond,” mõtiskles Paldrok lisades, et järgmisena ilmselt nakatuvadki robotid. Helsingist näituse avamisele tulnud Johanna Sipilä ütles, et ta näeb esmakordselt, et tehisintellekti on vastupidi hirmutavale koletisele kujutatud hoopis sellise sõbraliku robotlapsena. Laps veel mängib, anname talle aega.
Apokalüptiliste motiivide ja iseloodud uskumuste keskel usub Al Paldrok, et kunstniku roll tänases segases maailmas on olla teejuht: “Ühiskonda tuleb kas taluda või seda õpetada, nagu ütles kunagi Marcus Aurelius. Mina pean õigeks kindlasti õpetaja rolli. Reaalsuse vari on alati meie läheduses, aga varjust on alati võimalik välja astuda ja viibida loomingulises protsessis, valgustuses.”
- Näitus on Kastellaanimaja galeriis avatud 7. märtsini.
*Tehnoob, tehnoobiline – Al Paldroki käsitluses on tehnoobia inimese ja tehnoloogia ühisosa, looduse uus arenguetapp.
