Viktor E. Frankl on öelnud, et inimesel pole tarvis mitte pingevaba olekut, vaid püüdlemist ja pingutamist väärt eesmärgi nimel. Tähtis pole mitte iga hinna eest pinget langetada, vaid leida hoopis mõte, mille nimel elada ja mida teoks teha.

Kes oli Viktor Emil Frankl?

Viktor Emil Frankl (l905–1997) oli Austria neuroloog ja psühhiaater, Freudi ja Adleri järel nn Viini kolmanda koolkonna psühhoteraapia – logoteraapia – looja. Logoteraapia on elu mõttele keskendunud psühhoteraapia, mis koondab tähelepanu pigem tulevikule ning aitab inimesel leida oma eluteele sihti. 1942–1945 koonduslaagri üleelamistest kirjutas Viktor E. Frankl raamatu „ … trotzdem ja zum Leben sagen”. Raamat räägib ühelt poolt psühhiaatri läbielamistest koonduslaagris, aga teisalt juhatab ka Frankl´i filosoofiani – ellujäämiseks ja sisemise õnne leidmiseks on kõige tähtsam teadvustada endale oma elu mõte. Koonduslaagris nägi inimene oma silmaga, kuidas palju suurema tõenäosusega jäid ellu need, kes uskusid, et neid ootab ees täitmist vajav ülesanne. Inimeselt võidakse ära võtta kõik, peale ühe inimliku vabaduse – kuidas asjades mõelda.

Raamat ei paku lugejale lohutavaid loosungeid, pigem on empaatilisel inimesel teda väga raske lugeda. Raamatu võiks elu jooksul läbi lugeda iga inimene, et olla teadlik, kui kaugele võib kurjade eesmärkidega inimene teise inimese vastu minna. Väga kaugele, uskumatult kaugele. Kui loed, kuidas inimesi koheldi koonduslaagris justkui hingeta olendeid, peaks hinges ärkama koheselt tänulikkus kõige hea eest meie eludes ja samas võiks see meid päriselt elama äratada. Peame headuse eest seisma, häid inimesi toetama, heategusid tunnustama. Peame tegema kõik, et heaks inimeseks olemine oleks auasi ja nagu Iiri poliitik ja filosoof Edmund Burke on öelnud: „Ainus vajalik asi kurjuse võidulepääsuks on see, et head inimesed ei teeks mitte midagi.“

Raamat esitab lugejale väga tähtsa, sügava, ausa ja nõudliku küsimuse: mis annab elule mõtte olukorras, kus inimeselt on peaaegu kõik ära võetud?

Viktor E. Frankl kirjeldab raamatus oma kogemusi koonduslaagris ja läbielatu põhjal sündinud arusaama inimesest, vabadusest ja vastutusest. Tegemist on sügava inimliku tunnistusega sellest, kuidas vaimne vabadus võib püsida ka kõige äärmuslikumas ja karmimas elukogemuses.

Tsitaat raamatust: „Mis siis on inimene? Inimene on olend, kes otsustab, kes ta on. Ta on olend, kes leiutas gaasikambri. Aga samuti on ta olend, kes läks gaasikambrisse püstipäi ja huulil palve.“

Frankli keskne idee on lihtne ja samas võiks meid „rahuajal“ raputada: olla inimene tähendab püüelda millegi suurema poole, kui lihtsalt ellujäämine ja ilma elumõtteta läbi elu kulgemine. Hetkel, mil inimeseks olemine ei ulatu enam iseendast kaugemale, muutub ellujäämine mõttetuks – ja sageli ka võimatuks. Koonduslaagri karm reaalsus näitas, kui otseselt on elu ja surm seotud suurte unistuste, armastuse ja tulevikuvaatega. Need, kes kaotasid usu oma tulevikku, murdusid kiiresti nii vaimselt kui ka kehaliselt.

Viis mõtet raamatust edasi mõtestamiseks:

1. „Elule ei suuda kunagi käega lüüa inimene, kes teab oma vastutust teda ootava töö või teda ootava armastava inimese eest. Ta teab „milleks“ ta on olemas – ja on seepärast võimeline ka välja kannatama igasuguse „kuidas“.
2. „Et vang suudaks hirmsa laagrielu, oma praeguse kohutava „kuidas“ vastu pidada, peab talle – kui vähegi võimalik – selgeks tegema, mis on tema elu „milleks“, tema elu eesmärk. Häda sellele, kellel enam ei olnud elueesmärki, kes enam seda ei näinud, kellel oli kadunud olemasolu mõte – ja koos sellega igasugune mõte vastu pidada. Inimesed, kes olid niisugusel viisil kaotanud igasuguse pideme, vandusid peagi alla.“
3. „Kes enam ei suuda uskuda tulevikku, oma tulevikku, on kadunud hing. Koos tulevikuga kaotab ta vaimse pideme, laseb end käest ja variseb kokku nii kehaliselt kui ka hingeliselt.“
4. „See, kes teab, kui tihedalt on omavahel seotud meeleseisund koos niisuguste tunnetega nagu julgus ja lootus, (ka julgusetus ja lootusetus) ning organismi immuunsus, see mõistab, et järsk langemine lootusetusse ja julgusetusse võib olla surmav.“
5. Olla inimene tähendab püüelda midagi, mis jällegi ei ole ainult olemine ise. Niipea, kui inimeseks olemine enam ei küüni iseendast kaugemale, muutub ellujäämine mõtetuks, isegi võimatuks.

Raamat kirjeldab olukordasid, kus koonduslaagri ebainimlikele tingimustele pidasid sageli paremini vastu mitte füüsiliselt tugevamad inimesed, vaid need, kellel oli ligipääs sisemisele maailmale – vaimule, mälestustele, armastusele. Frankl kirjeldab, kuidas armastus võib osutuda inimese viimaseks ja ülimaks pelgupaigaks. Ka siis, kui kõik muu on inimestel ära võetud, võib inimene end teostada armastavas pilgus – kasvõi vaimusilmas.

Lõik raamatust: „Hoolimata pealesunnitud primitiivsusest, millesse inimene on koonduslaagris tõugatud nii kehaliselt kui ka hingeliselt, ilmnevad vaimsed kalduvused – olgugi juhuti. Laagri rasked välised olud mõjutavad loomuldasa ärksate inimeste vaimset olemust – rääkimata suhteliselt viletsast meeleolust, küll valulikumalt, aga siiski kuidagi vähem hävitavalt. Neil on võimalus kohutavast ümbrusest pageda enesesse, vaimuvabadusse ja sisemise rikkuse riiki. Nii ja ainult nii on mõistetav paradoks, et mõnikord pidasid nõrgema kehaehitusega laagrielanikud paremini vastu kui robustsemad natuurid.“

Oluline koht on raamatus hoiakutel

Frankl rõhutab, et isegi absoluutses sundolukorras jääb inimesele alles vabadus valida oma hoiak. Inimeselt võib võtta kõik – välja arvatud selle vabaduse. Koonduslaagris avaldus see väikestes, ent lootustandvates tegudes: toetav sõna, viimane leivatükk, inimlik pilk. Need hetked tõestasid, et inimene saab jääda inimeseks ka siis, kui poliitiline inimsust alandav „süsteem“ püüab ta taandada lihtsalt numbriks või karja osaks.

Katkend raamatust:„Inimese Mina vaba hoiak keskkonna suhtes jääb nii seesmiselt kui väliselt vabaks ka pealtnäha absoluutses sundolukorras. Kes koonduslaagris olnutest ei mäletaks inimesi, kes käisid kogunemisväljakutel või astusid laagris barakist barakki, et öelda abivajajatele toetav sõna või anda viimane suutäis leiba? Ja kuigi selliseid oli vähe, saame nende najal tõestuse, et inimeselt võib kõik ära võtta, ainult mitte vabadust valida mistahes olukorras nii- või teistsugune hoiak.“

Tükk leiba, mis liigutas pisarateni

Eriti kõnekas on Frankli mõte, et kannatus ei ole automaatselt mõttetu. Kui elul üldse on mõte, siis peab see olema ka kannatusel. Mitte kannatuse idealiseerimise mõttes, vaid arusaamises, et ka sundolukorras saab inimene luua väärtust – oma hoiaku, väärikuse ja vastutuse kaudu. Mõttekas ei ole ainult loov või nauditav elu, vaid ka elu, mis sunnib inimest võtma vastu saatuse, ilma et ta loobuks oma inimlikkusest.

Raamat hoiatab lihtsustatud moraalsete hinnangute eest. Frankli sõnul ei tohiks keegi kohut mõista enne, kui ta on endalt kõigutamatu aususega küsinud, kas ta ise oleks samas olukorras käitunud teisiti. Koonduslaagri kogemus näitas, et inimlikkus ja julmus ei jookse mööda selgeid piire. Inimlik headus võib ilmneda ootamatutes kohtades, samal ajal kui moraalne allakäik võib tabada ka kannatajaid endid.

• Tükk leiba võib pisarateni liigutada … “Inimlikku headust leiab igast inimesest, ka neist, kes on hukka mõistetud koos teistega. Piirid pole jäigad! Me ei tohi endale asja nii lihtsaks teha, et kuulutame ühes ingliteks ja teised saatanateks. Olla valvurina või ülevaatajana inimlik, tähendab moraalset saavutust. Ja täiesti moraalitu on vang, kes kohtleb julmalt oma saatusekaaslasi. Niisuguste inimeste iseloomutus teeb vangile haiget samavõrd, kui tema südant soojendab valvuri kasvõi pisuke inimlikkus. Kord andis eestööline (ei olnud ise vang) mulle salaja väikese tüki leiba, mille ta oli kõrvale pannud oma hommikusöögist. Tükk leiba polnud mitte niivõrd materiaalne miski, mis mind pisarateni liigutas, kuivõrd inimlik miski, pealegi käis annetusega kaasas inimlik sõna ja inimlik pilk.”

Elu mõtte küsimus tuleb ümber sõnastada

Frankl jõuab järelduseni, et elu mõtte küsimus tuleb ümber sõnastada. Küsimus ei ole selles, mida ootame elult, vaid selles, mida ootab elu meilt. Elu esitab meile iga hetk konkreetse küsimuse, millele saame vastata ainult oma tegudega. Elu on vastutus – ja just see vastutus hoiab inimest elus ka kõige raskemates tingimustes.

Jah, raamat „… ja siiski tahta elada“ ei ole kerge lugemine. See on raamat, mis ei paku pinnapealseid vastuseid elulistele küsimustele ebainimlikes tingimustes ellu jäänud inimeselt, vaid nõuab päriselt peatumist, mõtlemist, edasi mõtestamist ja sisemist ausust. Samas on see raamat, mis kingib lootust, lohutust ja kinnitab: inimene on olend, kes otsustab, kes ta on. Sama inimene, kes leiutas gaasikambri, on ka see, kes läks sinna püstipäi, huulil palve.

Just seepärast on see raamat oluline lugemine kõigile – mitte niivõrd mineviku pärast, vaid tuleviku nimel, et me võtaks kõik vastutuse parema maailma loomise eest!

Valitud mõtted raamatust edasi mõtlemiseks, mõtestamiseks ja tegutsemiseks, et me ei kordaks mineviku vigu:

1. Olla inimene tähendab püüelda midagi, mis jällegi ei ole ainult olemine ise. Niipea, kui inimeseks olemine enam ei küüni iseendast kaugemale, muutub ellujäämine mõtetuks, isegi võimatuks.
2. Kui kaaslane hakkas ise suitsetama oma paari sigaretti, siis teadsime, et ta ei usu enam, et suudab edasi elada – ja siis ei suutnud ta seda tõesti.
3. Ebanormaalses olukorras on ebanormaalne reaktsioon just nimelt normaalne käitumine.
4. Olgu öeldud, et kõige rohkem käisid närvidele just optimistliku loomuga inimesed meie seast.
5. Hoolimata pealesunnitud primitiivsusest, millesse inimene on koonduslaagris tõugatud nii kehaliselt kui ka hingeliselt, ilmnevad vaimsed kalduvused – olgugi juhuti. Laagri rasked välised olud mõjutavad loomuldasa ärksate inimeste vaimset olemust – rääkimata suhteliselt viletsast meeleolust, küll valulikumalt, aga siiski kuidagi vähem hävitavalt. Neil on võimalus kohutavast ümbrusest pageda enesesse, vaimuvabadusse ja sisemise rikkuse riiki. Nii ja ainult nii on mõistetav paradoks, et mõnikord pidasid nõrgema kehaehitusega laagrielanikud paremini vastu kui robustsemad natuurid.
6. Peast käib läbi mõte: esimest korda elus kogen tõde, mida paljud mõtlejad on välja pakkunud ja viimast tõde ja mida on ülistanud paljud luuletajad. Tõde, et armastus on ülim eesmärk, milleni inimene võib jõuda. Ma taipan nüüd viimse ja äärmise mõtet, millele on viidatud luuletustes, arutlustes ja usus: lunastus armastuses kaudu ja armastuses! Ma mõistan, et kui inimesele ei ole siin ilmas enam midagi jäänud, võib ta saada õndsaks – olgugi vaid silmapilguks -, sisimas pühendudes mõttele armastatud inimesest. Lootusetus olukorras, vastu tahtmist pandud olukorda, kus ta ei saa end enam teostada saavutuste kaudu, olukorras, kus tema ainus saavutus on kannatus – kus saavutus võib seisneda kannatuses, selles olukorras suudab inimene end teostada armastavas pilgus, vaadeldes vaimusilmas pilti, mida ta endas kannab.
7. Huumor on hinge relv enesesäilitusvõitluses. Huumor sobib peaaegu looma distantsi igas olukorras. Tahe nalja visata on püüd näha elu kentsakas valguses, kuid ühtlasi on see osav võte, elukunstivõte.
8. KEEGI EI TOHIKS KOHUT MÕISTA ENNE, KUI TA ON ENDALE KÕIGUTAMATU AUSUSEGA VASTANUD, KAS TA ISE OLEKS SÄÄRASES OLUKORRAS TOIMINUD TEISITI.
9. Keskkonna mõju all, mis ei hooli vähimatki inimelu väärtusest ja isiksuse väärikusest, on inimesest saanud täiesti tahtetu objekt hävituspoliitikas, mille lõppeesmärgile eelneb veel vaid füüsilise tööjõu viimsete varude ärakasutamine – kõige selle mõju all teeb väärtuse alanemise läbi ka inimese Mina. Kui koonduslaagris ei astu inimene eneseväärikustunde viimses tõusulaines välja väärtuse kaitseks, siis kaob tal üldse tunne, et ta on veel subjekt, mis veel rääkida sisemiselt vabast vaimsest olendist ja isiksuse väärikusest. Inimene tunneb end olevat suure massi kõige pisem osa, olemuselt langeb ta karjaga samale tasemele. Inimesi, kes on ilma jäetud õigusest mõelda ja tahta, aetakse kord siia, kord sinna, neid aetakse kokku ja lahku nagu lambakarja … Tundsime laagris olevat nagu lambakari, kes mõtleb ja tahab vaid üht: pääseda rünnakul koertest ja viimaks rahule jäetuna pisut süüa. Nii nagu hirmunud lambad tunglevad karja keskele, püüdis igaüks meist saada keskmist kohta viieses reas ja võimalikult kolonni keskel, et niimoodi kõige tõenäolisemalt vältida hoope … Seega pole see ainult enesesisendus, vaid paljuski ka enesealalhoiupüüd, kui inimene koonduslaagris sõna otseses mõttes püüab massi sulanduda.
10. Inimese Mina vaba hoiak keskkonna suhtes jääb nii seesmiselt kui väliselt vabaks ka pealtnäha absoluutses sundolukorras. Kes koonduslaagris olnutest ei mäletaks inimesi, kes käisid kogunemisväljakutel või astusid laagris barakist barakki, et öelda abivajajatele toetav sõna või anda viimane suutäis leiba? Ja kuigi selliseid oli vähe, saame nende najal tõestuse, et inimeselt võib kõik ära võtta, ainult mitte vabadust valida mistahes olukorras nii- või teistsugune hoiak.
11. Põhimõtteliselt suudab igaüks isegi niisugustes tingimustes ise langetada otsuse, kas temast saab tüüpiline laagrielanik või jääb ta inimeseks ja säilitab inimväärikuse ka koonduslaagris.
12. Koonduslaagris oli märterlikke inimesi, kelle käitumine, kannatused ja surm veensid, et inimene ei kaota vaimuvabadust ka lõpu eel. Nemad olid „oma piina väärilised“. Nad tõestasid, et kannatus on saavutus, hinge saavutus. Vaimne vabadus, mida inimeselt ei saa võtta ka viimsel hingetõmbel, laseb lõpuni elada mõttekalt. Mõttekas ei ole ainult töine elu, mis annab võimaluse luua väärtusi loomingu kaudu, ja mõttekas ei ole ainult nauditav elu, mis annab võimaluse teostada end ilu, kunsti või loodust kogedes; mõtte säilitab ka elu, mis – nagu näiteks koonduslaagris – annab vaevalt veel võimaluse luua väärtusi loome või kogemuse kaudu, pigem jääb ainult võimalus elada elu mõttekalt niiviisi, et inimene võtab hoiaku pealesunnitud olude piiratuse vastu. Temalt on võetud nii loov kui ka nauditav elu. Aga mõttekas ei ole mitte ainult loov või nauditav elu, vaid kui üldse on elul mõte, siis peab mõte olema ja kannatusel. Niisamuti nagu saatus ja surm, kuulub ju ka kannatus elu juurde. Kannatus ja surm teevad elu tervikuks.
13. Sellest, kuidas inimene võtab vastu talle määratud saatuse, ühtlasi kõik kannatused, mis saatus tema peale paneb, sõltub ka kõige raskemates olukordades ja veel ka elu viimastel minutitel võimalus elu mõtestada. Sõltuvalt sellest, kas inimene jääb julgeks ja vapraks, väärikaks ja isetuks või unustab inimlikkuse julmas olelusvõitluses ning temast saab karjaloom, nagu oli näha laagrivangide psüühika põhjal, sõltuvalt sellest inimene kas loob või kaotab väärtusi oma kannatusrikkas elus.
14. Vaid vähesed jäid laagris lõpuni truuks vaimuvabadusele ja suutsid ennast teostada. Aga isegi kui seda oleks suutnud üksainus inimene – temast piisanuks tõestuseks, et inimene saab olla suurem kui tema saatus …
15. Sageli just tavatult raske väline seisund sunnib kasvama sisemiselt.
16. Enamikku hoidis miski püsti, ja see miski oli tükike tulevikku. Inimesele on juba kord omane suuta eksisteerida vaid tulevikku vaatekohast … Rasketel elu silmapilkudel põgeneb ta ikka ja jälle sellesse tükikesse tulevikust.
17. Kes enam ei suuda uskuda tulevikku, oma tulevikku, on kadunud hing. Koos tulevikuga kaotab ta vaimse pideme, laseb end käest ja variseb kokku nii kehaliselt kui ka hingeliselt.
18. See, kes teab, kui tihedalt on omavahel seotud meeleseisund koos niisuguste tunnetega nagu julgus ja lootus, (ka julgusetus ja lootusetus) ning organismi immuunsus, see mõistab, et järsk langemine lootusetusse ja julgusetusse võib olla surmav.
19. Et vang suudaks hirmsa laagrielu, oma praeguse kohutava „kuidas“ vastu pidada, peab talle – kui vähegi võimalik – selgeks tegema, mis on tema elu „milleks“, tema elu eesmärk. Häda sellele, kellel enam ei olnud elueesmärki, kes enam seda ei näinud, kellel oli kadunud olemasolu mõte – ja koos sellega igasugune mõte vastu pidada. Inimesed, kes olid niisugusel viisil kaotanud igasuguse pideme, vandusid peagi alla.
20. Vaja on muuta elu mõtte küsimusepüstitust. Peame õppima ise ja õpetama meeleheitel inimestele, et tegelikult ei ole asi selles, mida meil on veel oodata elult, vaid pigem selles, mida ootab elu meilt!
21. Elu esitab iga päev ja iga tund küsimusi, millele peame õigesti vastama mitte niivõrd mõtiskluste või jutuga, kuivõrd tegudega, õige käitumisega. Lõppude lõpuks pole elu midagi muud kui vastutus selle eest, et annaksime elu küsimustele õigeid vastuseid, täidaksime ülesanded, mille saab elult iga inimene, igaks eluhetkeks.
22. Igale olukorrale on omane ainukordus, mis lubab anda küsimusele ainult ühe, konkreetses olukorras „õige“ vastuse.
23. Elule ei suuda kunagi käega lüüa inimene, kes teab oma vastutust teda ootava töö või teda ootava armastava inimese eest. Ta teab „milleks“ ta on olemas – ja on seepärast võimeline ka välja kannatama igasuguse „kuidas“.
24. Meie möödunud elu elamusteküllust, sisemist rikkust ei saa meilt võtta mitte miski ega mitte keegi. Aga ei saa ka võtta lootusrikkaid mõtteid, mida oleme mõelnud, ja kõike, mida oleme kannatanud. Ka selle oleme igaveseks päästnud. Ja olgugi see möödas – just minevikus on kindlustatud selle säilimine igavesti! Sest ka möödasolemine on olemise viis, võib-olla isegi kõige kindlam viis.
25. Inimese elul on mõte kõikjal ja kõiges. Olemise lõppematuse mõte ei kao ka kannatuses ja surmas.
26. Inimlikku headust leiab igast inimesest, ka neist, kes on hukka mõistetud koos teistega. Piirid pole jäigad! Me ei tohi endale asja nii lihtsaks teha, et kuulutame ühes ingliteks ja teised saatanateks. Olla valvurina või ülevaatajana inimlik, tähendab moraalset saavutust. Ja täiesti moraalitu on vang, kes kohtleb julmalt oma saatusekaaslasi. Niisuguste inimeste iseloomutus teeb vangile haiget samavõrd, kui tema südant soojendab valvuri kasvõi pisuke inimlikkus. Kord andis eestööline (ei olnud ise vang) mulle salaja väikese tüki leiba, mille ta oli kõrvale pannud oma hommikusöögist. Tükk leiba polnud mitte niivõrd materiaalne miski, mis mind pisarateni liigutas, kuivõrd inimlik miski, pealegi käis annetusega kaasas inimlik sõna ja inimlik pilk.
27. Maakeral on ainult kaks inimrassi: siivsate inimeste „rass“ ja siivutute inimeste „rass“. Mõlemad on levinud kõikjal, neid esineb kõigis inimrühmades.
28. Elu koonduslaagris näitas erilise selgusega, kui sügav on inimhing. Pole imeks panna, kui nähtavale tuleb ka inimlik. Inimlik sellisena, milline ta on – hea ja kurja sulamina! Lõhe, mis jagab inimesed headeks ja kurjadeks, ulatub äärmiselt sügavale ning kõige sügavam on see lõhe koonduslaagris.
29. Inimese püüd leida elu mõte on tema peamine motivaator, mitte instinktiivsete impulsside „sekundaarne ratsionaliseerimine“. Elu mõte on nii ainukordne ja eriomane, et seda peab tegema ja saab teoks teha ainult inimene ise.
30. Inimene on võimeline elama ja isegi surema oma ideaalide ja väärtuste nimel.
31. MIS SIIS ON INIMENE? INIMENE ON OLEND, KES OTSUSTAB, KES TA ON. TA ON OLEND, KES LEIUTAS GAASIKAMBRI. AGA SAMUTI ON TA OLEND, KES LÄKS GAASIKAMBRISSE PÜSTIPÄI JA HUULIL PALVE.

Ja lõpetuseks jagan sinuga, hea kaasmõtleja, katkendist raamatust „HEA SÕNA ÕIGEL AJAL“:

Kollektiivse psühhoteraapia võimalused olid laagris loomulikult äärmiselt piiratud. Seetõttu mõjus eeskuju palju võimsamalt kui rääkimine. Näiteks blokivanemal, kes polnud ennasttäis ülbitseja, oli tuhat võimalust oma sirgjoonelise ja julgustava olemusega alluvatele mõju avaldada. Eeskujuks olemise vahetu mõju on alati suurem kui rääkimise mõju. Aeg-ajalt oli mõju ka sõnal, nimelt siis, kui sisemine kõlapind oli erksam välisel põhjusel. Mäletan olukorda, kus oli võimalik psühhoterapeutiliselt ära kasutada kollektiivne vestlus barakitäie laagrielanikega, kelle sisemine valmisolek oli suurenenud välise olukorra tõttu.

Oli olnud  halb päev: äsja oli kogunemisel teatatud, mida kõike nüüdsest alates peetakse sabotaažiks ja karistatakse viivitamatult poomisega. Niisugusteks tegudeks loeti ribade lõikamine vanade tekkide küljest (levinud oli neist improviseeritud sääriste tegemine), lisaks pisimadki vargused. Mõne päeva eest oli pooleldi nälginud vang tunginud kartulipunkrisse, et varastada paar kilo kartuleid. Sissemurdmine avastati ja teised vangid võtsid „sissemurdja“ kinni. Kui asjast sai aimu laagri juhtkond, nõuti süüdlase väljaandmist. Vastasel juhul oleks pidanud terve päeva paastuma. Loomulikult oli 2500 kaaslast nõus pigem paastuma, kui saatma süüdlast võllasse. Paastupäeva õhtul lebasime tujutult muldonnis. Kui üldse räägiti, kostis iga sõna ärritunult. Lisaks kustus valgus. Meeleolu langes madalpunkti. Aga blokivanem, tark mees, imroviseeris vestluse sellest, millega igaüks meist oli tegelenud oma mõtetes: ta rääkis kaaslastest, kes viimastel päevadel olid surnud haiguse tõttu või teinud enesetapu. Ta rääkis ka elule käegalöömisest, mis võis olla nii ühe kui teise kaaslase surma tegelik põhjus. Blokivanem tahtis kuulda selgitust, ja otsida vastust küsimusele, kas on ehk kuidagi võimalik päästa oletatavat järgmist ohvrit surmavast käegalöömisest, ning ta andis sõna mulle! Jumal teab, et mul polnud vähimatki tuju anda psühholoogilisi selgitusi või lausuda barakikaaslastele hingearstlikke lohutussõnu, pakkuda neile arstina hingehooldust. Mul oli külm ja nälg, minagi olid loid ja ärritunud. Aga ma pidin end kokku võtma ja kasutama seda ainukest võimalust, sest lohutus oli vajalikum kui eales varem …

Edasi loe juba raamatust ja võtkem siis kõik ennast kokku, et pakkuda inimestele meie ümber lootust ja lohutust, et kõik ei ole veel kadunud – parem maailm ja elu on meie teha, sõltumata kõigest ja kõigist!